Ühe perekonna puhkusereisi idüllilise pealispinna all peitub Türgi ühiskonna kriitika.
USAs elav Türgi naisrežissöör Aslihan Unaldi on tuntud nimi maailma filmifestivalidel. Tema 2006. aastal valminud terrorismiteemaline debüütlühifilm „Razan” pälvis tähelepanu Rotterdami filmifestivalil, viis aastat hiljem tõi lavastaja välja poeetilise dokumentaalfilmi „Kiirkäik” („Overdrive”), mis näitas Istanbuli kujunemist modernseks metropoliks. Unaldi oli muuhulgas kaasstsenaristiks Crystal Moselle´i feministlikule kujunemisdraamale „Skate Kitchen” (2018).
Unaldi esimene täispikk mängufilm „Kõikuval pinnal”, mis neljapäeval, 8. augustil Tartu raeplatsil suurele vabaõhuekraanile jõuab, algab perekonnadraamana Egeuse mere maaliliste randade taustal. USAs tegutsev filmilavastaja Zeynep (Nihan Aker) saabub koos oma abikaasa Stepheniga (Oscar Pearce) tagasi kodumaale, et võtta osa mereretkest oma isa jahil. Idülliline merereis on ühtaegu perekokkutulek, milles osalevad ka Zeynepi võõrandunud noorem õde Yasemin (Elit Iscan, „Mustang”) ning ta ema Alev (Lila Gürmen). Kuid peagi purustab tüüne pealispinna vanade saladuste ja pingete ilmsikstulek. Selgub ka, et ajakirjanikust ja teisitimõtlejast isa Yusuf (Sernat Ünaldi) ootab süüdimõistvat kohtuotsust…
Tartuffile antud intervjuus ütleb Unaldi, tema film uurib lõhestunud peresuhteid ja seda, kuidas me, hoolimata sügavast armastusest, võime üksteisele haiget teha.
Kui palju on Zeynepi tegelaskujus teid ennast? Kas filmis nähtu on ka teie pere lugu?
„Kõikuval pinnal” räägib väga isikliku loo ja see sai algselt inspiratsiooni minu suhetest oma õega. Minu isal on mereväetaust ja ta on kirglik meremees (huvitav fakt: ta mängibki filmis isa rolli, tehes oma näitlejadebüüdi!). Kui käisin keskkoolis, rentisime väikese paadi, millega kogu perega purjetasime. Mõned meie kaunimad mälestused, samuti suurimad konfliktid seonduvadki nende retkedega. Filmi idee tuleneski nendest kogemustest ja kasvas seejärel temaatiliselt, kuna tahtsin loo keskmes oleva perekonnadraama kaudu maalida pildi Türgist tervikuna.
Olete nimetanud oma filmi õrnaks mässuks. Kui palju tehakse Türgis üldse ühiskonnakriitilisi linateoseid?
Viimase kümnendi jooksul ei ole olukord olnud eriti hea. Nagu näete, käsitlen ma oma filmis Türgi ajakirjandusvabaduse teemat ajakirjanikust isa loo kaudu, kes seisab silmitsi kohtusüüdistustega. Need survevahendid esinevad kõigis sõnavabadusega seotud valdkondades, sealhulgas filmikunstis. Paratamatult on filmiprodutsendid hakanud praktiseerima enesetsensuuri ja hoiduvad teatud tundlikest teemadest, eriti kui tegemist on poliitilise kriitikaga. Huvitaval kombel näib praegu, et peavoolu telesarjad tegelevad sotsiaal-poliitiliste küsimustega rohkem kui kinofilmid.
Teil on imepärane oskus jutustada läbi kauni filmikeele teravat lugu. Kuidas olete selle kunsti omandanud? Kes on olnud teie suurimad eeskujud ja õpetajad?
Kõige enam olen õppinud imetletud filmitegijatelt, vaadates ja korduvalt üle vaadates filme, mida armastan. Mul vedas ka, et mul olid õpetajad, kes juhendasid, kuidas vaadata suurepäraseid filme ja millele neis tähelepanu pöörata – ma arvan, et see on parim filmiharidus. Üks nendest õpetajatest on Boris Frumin, minu esimene õpetaja filmikoolis, kes on lätlane ja on õpetanud ka Tallinnas BFMis.
„Kõikuval pinnal” puhul oli suureks inspireerijaks Antonioni „Seiklus”. Mulle meeldib, kuidas ta näitab tänapäeva armastajapaare ja käsitleb nende võõrandumist nii üksteisest kui ka ühiskonnast tervikuna.
Teie film näitab ilusaid ja sooje suhteid lähedaste vahel. Kas usute, et ilu ja armastus päästavad maailma?
Jah! Mulle meeldib see mõte! Ma usun, et ilu, nii sisemine kui ka väline, ja meie võime seda ära tunda, ühendab meid meie inimlikkusega. Selles ühenduses on midagi sügavalt vaimset. Film, olles maagiline meedium, võimaldab meil jutustada lugusid, mis lähevad kaugemale lihtsast sõnade ja piltide kombinatsioonist, kasutades abstraktset emotsioonide ja metafooride keelt. Kui me leiame nendes lugudes killukesi iseendast, tunneme end vähem üksildase ja lootusetuna.
„Kõikuval pinnal” uurib lõhestunud peresuhteid ja seda, kuidas me, hoolimata sügavast armastusest, võime üksteisele haiget teha. See räägib ka õppimisest üksteist tunnustada ja üksteisele andestada.
Kõik tegelased on ebatäiuslikud, oma võitluste ja dilemmadega. Minu eesmärk oli, et nii osalised kui ka publik näeksid neid nõrkusi ja tunneksid empaatiat, mitte ei mõistaks kohut nende üle. Filmi lõpus mõistavad tegelased üksteist natuke paremini, mis annabki mulle lootust.
Filmis näeme läänelikku perekonnamudelit. Kui tüüpiline see tänasele Türgile on?
Mul puuduvad täpsed statistilised andmeid, kuid hinnanguliselt järgib umbes pool Türgi perekondadest ilmalikku elustiili. Kuigi haritud, linnastunud ja sekulaarne keskklass on olemas, on seda harva suurel ekraanil kujutatud. Sageli näeme pigem maaelu või teemasid, mis rõhutavad teistsugusust.
Olen teadlik, et Türgit tajutakse väga konservatiivse riigina; osaliselt seetõttu tahtsin teha filmi linnategelastega, eelkõige tugevatest ja vabameelsetest naistest, kes ei karda olla seksuaalsed.
Filmi „Kõikuval pinnal” režissöör Aslihan Unaldi.